Well, well, well...jälle üks päev õhtus. Ja mis ma oskan kosta. Elu on ikka märksa paremaks muutunud:D Lapsed ei ole haiged enam ja võlast sain ka lahti(vist) tänu oma mehe mahitustele. Ja noh...nüüd hakkavad kergema kategooria pseudomured peale tükkima. Tahaks puhataaa! Tahaks kasvõi üks päev mittemidagi teha...visata pikali ja lürpida migit kerge promilliga drinki nii, et mitte keegi ei hüppaks peale mingi jamaga. Sõbranna just kurtis sarnast muret, et põnnid on juhtme ikka kardinaalselt kokku ajanud ja oma 2-aastase ning 5-aastase kõrvalt ta ei olegi mitte kusagile saanud lõõgastuma minna..vähemalt mitte rohkemaks kui 5-6h korraga. Lõppkokkuvõttes lubas ta nüüd endale reisi hmm....mis koht see nüüd oligi:D ...igatahes kusagile kaugele ja sooja kohta. Lapsi peab ta suures osas ise kantseldama, sest mees on pidevalt komandeeringus ning lisaks on ta endale veel koduse lapse kõrvalt ka mõned tööotsad võtnud..nüüd aga jääb kõik see kodune värk nädalaks mehe kaela.
2 väikest last on juba päris raske katsumus. Kuidas tuleb üldse keegi selle peale, et veel 3, 4, 5 jne laps teha? Ok sa saad ehk vähe rohkem lasterahasid aga see elu ju TAPAB konkreetselt. Üle 2 lapse on minu arvates ilmselge liig. 1. teed selle pärast, et igal inimesel peaks ikkagi järeltulija olema. 2. lapse selle pärast, et 1. seltsi oleks aga 3...no milleks. Mõni ehk teeb lootuses, et 3. tuleb teisest soost, kui eelnevad 2 aga milleks selline hasart, teades et jätkuvad 2 aastat sul ei ole jälle oma elu ja oh õudust, mis saab veel siis kui lapsed on juba teismeeas jne..ehh...olen ehk kibestunud selle lasteteema pärast aga no tegelikult ka...mingi hetk on nad tublid ja head ja teine hetk on haigused ja tujud ja miskõikveel. Ning kusjuures need viimased moodustavad millegipärast enamuse.
Lastega on küll tore väljas käia ja igasugu üritusi läbi viia aga lõppkokkuvõttes on see meeletu rutiin ja mingi hetk tõesti tundub, et oma elu polegi. Kõik käib nende järgi. Ma ise suudangi oma päevad õhtusse saata selle nimel, et orgunnime jooksvalt sõbrannadega omi üritusi. Nii, kui üks on läbi, paneme paika uue..ja nii edasi ja edasi ja edasi. Kogu see "ürituse" eelne periood möödub lisaks kohustuslikele igapäevatoimetustele outfitte valides ja ürituse kondikava paika pannes. See hoiab meievahelist suhtlust elus ja igapäeva jamad ei tundu nii masendavad.
Igatahes tänane hüüdlause ongi see, et igale probleemile leidub ALATI lahendus. Isegi kui ühel hetkel oled täielikus mõõnas, jägneb alati tõus ja selle nimel tasub edasi elada.
Palun vabandust, aga see jutt.... jättis nii pinnapealse ja halva mulje. "Oma elu polegi" - kui sa oled lapsi teinud, siis sa eladki nende nimel ja nendega koos. See ongi sinu elu ju nüüdseks! Sinu oma lapsed peaks ometigi sulle rohkem rõõmu, kui muret tooma. Kui ainuke põhjus laste saamiseks on järeltulija funktsioon, siis oleks ju võinud oodata kuni suuremad käimised on tehtud ja pidutsemised on peetud. Hetkel jääb mulje nagu lapsed oleks üliraske koorem, mida sa seljas kannad. Loodan, et tänasel emadepäeval sa lastega koos veidigi rohkem rõõmu tunned ja nii kibestunud pole.
ReplyDeleteMInu arust on mu jutt üsna inimlik..Ma elangi päevast päeva nende nimel ja nendega koos ju..ma annan endale väga hästi aru kogu selle lasteteemaga seonduvast ja ei kibele sugugi kusagile pidutsema pidevalt:D .Lihtsalt aeg-ajalt tekib väike kriis, et tahaks kasvõi korraks ära. Natukenegi meenutada mismoodi on olla mina ise mitte meie. Mitte, et ma nüüd koguaeg sellest unistaks ja peaks oma elu meeletult masendavaks.
DeleteVäga veider on igal juhul nõuda, et kui sa lapsed teed siis sa PEAD ennast 100% neile pühendama ja ennast üldse unustama ja olema täiesti ja täiesti ainult nende päralt. Ja et sa oled kohe "kuradist" kui julged mokaotsastki paotada, et tahaksid natuke oma aega kogu selle tralli kõrvalt:D..et siis umbes pööratakse kohe asi sedapsi, et oli sul siis üldse neid lapsi vaja ja mis sa neist tegid??
Ma näen päevast, päeva oma tuttavate pealt kui kurnatud nad on .. kõik nad armastavad meeletult oma lapsi nagu minagi aga kaua sa jõuad. Kõik ikka üritavad vaprad välja näha, sest kurta ka ju ei tohi, siis kargavad kõik selga ja kukuvad selja taga kaagutama, et oli siis vaja neid präänikuid vorpida nii palju??
Igatahes emadepäev tuleb meil kahtlemata tore nagu iga teinegi päev ja kogu sellest tohuvabohust hoolimata on lapsed minu päeva päike:)
Mina olen Maritiga nõus, et see teema on täiesti inimlik ja iga ema tunneb neid tundeid. Iseasi kas neid kõva häälega välja öeldakse, kartes üldsuse halvakspanu.
ReplyDeleteMina olen arvamusel, et kõige olulisem on naine ise siis elukaaslane/abikaasa ning siis lapsed. Kogu perekond saab ennast hästi tunda kui ema on õnnelik ja rahul. Head suhted elukaaslasega ja kahekesi veedetud kvaliteetaeg hoiab kodused suhted õnnelike ja tülivabadena ning lastele polegi siin elus muud vaja kui õnnelikku ema ja isa ja turvatunnet. Ema ja isa on laste eeskujud. Kui vanemad pühenduvad vaid lastele tulevadki neist kibestunud vanemad ja see pole lastele pikemas prespektiivis ka kasulik. See oli minu arvamus!