Et jah...saabusin paar tundi tagasi Tallinnast, kus aitasin pakkida vanatädil 40 aastat kogutud kraami. Ütleme nii, et 54% sellest kannatas kriitikat ja ülejäänu oli totaalne rämps. Nagu ette võib kujutada, siis kolimine on üks igavesti tüütu tegevus aga kujutage ette, mis on veel 83 aastase nõukogudementaliteediga ning alt vedava mäluga inimese kolimine. Ta oli konkreetselt igas purgikaanes ja vakstu tükis kümne küünega kinni ja seda jampsi oli tal seal tonnide viisi. Iga asja kohta oli tal vastulause, et seda saab ju selleks ja selleks kasutada. Plastikust koogikarbikesi oli tal ligi sadakond, et pakkida ära oma paarkümmend miniatuurset viinapitsi rääkimata kaltsuvaipade tegemiseks kogutud sukkadest, mingitest kahtlastest vedelikest ja pulbritest, poest saadud termokotikestest , suvalistest kangaräbalatest, maitseainetest, pudelitest, purkidest ja erinevatest pudeli ja purkide korkidest. Tal olid enamus kapid lihtsalt rämpsu täis!!
Ok, saaks ta siis ise ka aru, et see on rämps aga ei. Ta tõsimeeli arvab, et ta hakkab veel kunagi kaltsuvaipu kuduma või neid kümneid 50 aastat vanu retseptiraamatuid lugema ,kuigi ta pole elusees ise endale midagi keerulisemat söögiks valmistanud, kui praemuna.
Alates sellest ajast, kui meie kaubandusvõrgus hakati toiduaineid pakendama kilekottidesse ja plastikkarpidesse, pidas ta vajalikuks kõik need pakendid hoiule panna, et äkki läheb vaja. Pooled tema köögikappidest olid vallutanud tühjad pakendid. Ma muidugi saan aru, et tema mõistus töötab alati nii, et mul on kolimine kunagi ees ja seda läheb vaja. Aga nagu aimata siis selle peale ta väga ei mõelnud, et nii palju tal neid asju nüüd ka pole, mida pakkida.
Kui mul oli tema valvsa kullipilgu all pakitud juba kogu nõudearsenal ja ma küsisin, et kas ma nüüd võin need 3 kapitäit karbikesi ja kilekotikesi ära visata, sai vastuseks EI mul läheb neid vaja, siis käis mul klõps ja otsustasin teha kõik, et jätkata ilma tema juuresolekuta, sest vastasel juhul jääb meil kolimata. komandeerisin ta poodi ja kogu see pahn läks prügikotti. Peale seda mõtlesin talle koguaeg mingeid ülesandeid, et ilma temata saaksin asju komplekteerida.
Lõpuks sain köögist, vannitoast ja rõdult kogu asjalikuma kraami kokku pakkida ja rämpsu kottidesse. Magamistuppa ta siiski mind ligi ei lasknud ja suures toas olid tal praktiliselt ainult raamatud, mida on ka tohutult. Kindlasti teeks silmad ette mõne väiksema alevi raamatukogule. Ma ei räägi meie tänapäevainimese mõistes, kelle jaoks juba paar riiulitäit raamatuid on palju vaid need konkreetselt olid tal 2 seina jagu riiulites, diivani all, laudade all jne jne..
Lisaks kogu sellele pahnakuhjale on tal ka eakale iseloomulikud mäluprobleemid, mis olid ka omamoodi lõbusad. Tekkis tunne nagu sa saaksid ajalugu korrata pidevalt.
Toimetasin siis mina omi asju seal. Võtsin toast ühe tugevama karbi ja ladusin sisse malmpotid ja mingid tööristad. Jätsin selle kööki põrandale, sest peal oli veits veel ruumi. Järgmisel hetkel oli vanatädi platsis, et nunnutada oma isiklikku valget tuvi, kes tavaliselt köögiaknal noosi ootas.
Vanatädi: tutututut tuvikene, sina jälle näljas siisn vaene tibuke. Näe võta kaerahelbeid! Oot mis see on minu albumite kast siin või?
Mina: ei see ei ole albumite kast. Albumite kastid on toas teleka all põrandal.
Vanatädi: aa väga hea siis.
Läks siis elutuppa tagasi ja 5 min pärast uuesti platsis.
Vanatädi: tutututut tuvikene, sina jälle näljas siisn vaene tibuke. Näe võta kaerahelbeid! Oot mis see on minu albumite kast siin või?
Mina: ei see ei ole albumite kast. Albumite kastid on toas teleka all põrandal.
Vanatädi: aa väga hea siis.
ja nii oli siis veel vähemalt 3 korda veel, kuniks otsustasin selle kasti tal silma alt ära tõsta.
Järgnevalt võttis ta kiiritamisohvriks ühe köögikapi, kus olid sees mingid vanakooli plekkausid
Vanatädi: tutututut tuvikene, sina jälle näljas siisn vaene tibuke. Näe võta kaerahelbeid! aa need kausid ka siin jah, peaks vist vaestele need andma, mul pole midagi nendega teha enam?
Mina: No ma võtan need endale.
Vanatädi: oi kui tore siis.
5 min pärast:
Vanatädi: tutututut tuvikene, sina jälle näljas siisn vaene tibuke. Näe võta kaerahelbeid! aa need kausid ka siin jah, peaks vist vaestele need andma, mul pole midagi nendega teha enam?
Mina: anna siis jah vaestele
Vanatädi: ega sa ei tea kuidas nendeni jõuda, et kuskohast leida neid vaeseid.
Mina: ei tea:(
ja natukese aja pärast oli jälle smaa küsimusega platsis:D
Mingi hetk siis leiutasin juba igasugu erinevaid põnevaid vastusevariante juba, et tal ka lõbusam oleks:D
Loomulikult oli ta jumalast veendunud, et saab igasugu toimingud ise tehtud ja tegelikult on ta väga produktiivne ainult minu kohalolek on väga ärevust tekitav, et ärgu ma pingutagu siin. Et jah, ma usun seda juttu...või noh ise ta võis igati siiras ju olla aga reaalselt puudub tal igasugune võimekus kuskile kolida. Tal oli kuuaega aega oma staffi kokku panna ja kõik mis ta 3 nädala jooksul teha on suutnud on, sõbrannadega kohvitamine ja muretsemine, kuskohast saaks maakleri tel nr et väljakolimisaega pikendada.
Ma olen vist hetkel pisut frustreerunud kogu selle värgi pärast ja siunan siin vanainimest aga tegelikult loodan ikka parimat, et saaks see asi tehtud ja tema sealt tallinnast ära, sest võttes arvesse tema seisukorda siis pikalt ta enam omal käel hakkama ei saa seal tallinnas ja lähedased kõik Tartus.
No comments:
Post a Comment