Mustu

Kuna elukaaslane on nädalavahetustel tööl, siis esmaspäevad on meie peres nagu teistel tavaliselt pühapäevad. Laseme rihma lõdvaks ja teeme midagi koos - kui viitsime:D Tihti lihtsalt laiskleme ja viskame jalad seinale. Sellel esmaspäeval siiski kerisime jalad pee alt välja ja läksime jalutama külavahele. Erutunult hakkasin mehele kohe seletama, et varsti tuleb üks äge lehtedest tühi õunapuu, kus otsas on super ilusad õunad, mis on täiesti värsked ja megahead. Kahjuks ei saa neid sealt ainult kätte, sest puu on teiste aias ja õunad väga kõrgel. Tema muidugi oli kohe tehtud mees, et saab vabalt mõnele jaole. Senikaua, kui ta üle aia neid seal mingi toikaga alla peksis, avastasin mina kõrvalaias hoopis kaks kassipoega. Üks oli suurem ja teine päris pisi. Üritasin neid enda juurde meelitada aga nad ei võtnud vedu. Lõpuks sai mehel sellest ärplemisest villand ja kassid ei andnud ka ennast kätte. Liikusime edasi ja tegime oma tavapärase ringi. Tagasi jõudes tabasid mu kõrvad mingi kräunumise hoopis teiseltpoolt teed. Ja seal ta oligi - see pisem. Puuotsas. Mees, kes tegelikult on suur kassivihkaja, aitas siis selle nääpsu sealt alla ja tõi meie pisemale põnnile vahtimiseks ning kavatses ta kohe põõsasse tagasi visata. Ma kohe, et mismõttes?? Ma võtan ta kaasa!! Mees oli muidugi jube närvis, et ei tule kõneallagi ja pane ta kohe maha ja lähme minema, et see kellegi oma jne aga vedasin ta ikkagi kaasa. Kusjuures mõned päevad varem oli naabrinaine just üles korjanud lähedusest 2 kassipoega ja ema. Arvan, et see võis olla nende pesakonna kolmas liige sest naabrinaine oli kuulnud veel mingit näugumist aga selle allikat üles ei suutnud leida. Igatahes. Plaanisin siis kassi anda vanatädile. Sellele samale, kes just Tartusse elama kolis. Läksin talle teda näitama ja ta oligi nõus kassi endale võtma aga  alles nädala lõpus. Seniks peame ikkagi ise teda majutama. Kiisu on uskumatult tubli. Ta on nii sõbralik ja asjalik. Tundub, et mingi paari nädalane. Esimesel päeval pissis ja kakas diivanialuse täis aga juba teisel päeval sai aru, et liivakastis on mõistlikum oma asju ajada. Panin talle ühe täis pissitud asja sinna liivakasti ja tundus, et ta adus kohe teemat. Enamuse ajast veedab oma pesas diivani taga ja vahepeal tuleb välja tsillima ja mängima. Talle väga meeldib süles olla ja mõnuleda. Väga armas ja sõbralik loom. Meie juurde jõudes andsime talle kohe süüa ja juua. Vaeseke oli vist jube näljas. Hakkas kohe sööki ahmima. Mul nii hea meel, et loomake omale kodu sai. Mees on siiamaani pisut pahur:D  A noh näha on, et ta ka veits uhke ikkagi oma kangelasteo üle:D:D