Päris naljakas oli vaadata osasid sõitjaid, kes tahtsid taset näidata vms ning üritasid iga hinna eest pidevalt mööda sõita ja siis 50m eemal jäid seisma ja lõõtsutasid ja lõpuks olin neist ikka ringiga ees. Võtsingi maratonile minnes ka motoks: "Kes aeglaselt sõuab, see kaugele jõuab".. spurtimine ei too õnne.
Väga toredad on ka vahvad vanurid, kes tulevad sõbrannadega rajale mingit naabri Jutat või Kuuse Vellot taga klatsima ja siis pm jalutavad kiiremal rajal(Tähtveres 2 rada - kiirem ja aeglasem) ja eriti tore on kui lihtsalt lampi seisma jäädakse keset rada. Tänu viimasele oleks ühele proual peaaegu selga tuhisenud. Mööda ka ei saanud põigata, sest sõbrants laiutas kõrval!?! Õnneks ta jõudis viimasel hetkel eest astuda.
Üks vanahärra nii "toredalt" suras mulle raja ääres oma tel näppides suusakepi rajale, et oleks ka känunni pannud peaaegu.
Muigama pani veel üks preili, kes tuli kelgutama (ilmselt koolist kohustuslikus korras, sest seal oli mingi õpilasgrupp) mimmujope, skinnyteksade ja 10cm kontsasaabastega roosa kelk näpus:D??? No tule taevas appi!!
Positiivne on asja juures see, et päike juba võtab ja nägu on täiega pruun(kael kahjuks mitte :D)..ilma kaitsekreemita ei julgegi enam sõitma mitta :)
No comments:
Post a Comment