Sõda?

Ma ei tea, kas on põhjus minu sügismasenduses aga mulle tundub, et ma olen nagu hakanud vaatama maailma kuidagi teise pilguga. Millegipärast paistavad kõik inimesed nii silmakirjalikud ja nartsissistlikud. Väheks on jäänud lähedasi, kes on tõeliselt tolerantsed empaatiavõimelised ja taktitundelised. Kuidagi hinnatakse üle otsekohesuse positiivsust ja minnakse sellega üle piiri muutudes kibestunuteks ja kriitilisteks inimesteks.

Võib-olla on see karma, mis mulle on vastu vahtimist andnud või siis lihtsalt elu keerdkäigud, mis on tee minu paremaks inimeseks muutumisel. Millegipärast on minu ümber nii palju näiteid inimeste näol, kelle moodi ma mitte kunagi olla ei taha ja kelle olemus mind kurvaks muudab. Varem nad tundusid täiesti vastandid sellele.

Tegelikult on mul ju kõik hästi - toredad lapsed, ilus kodu, töö mis on samas ka hobi, söök on laual ja tuba soe. Ja siis PAUHHTI .. lihtsalt mingi mõttetu asi keerab kõik peapeale ja ma lähengi selle jura õnge ja ei oska enam rõõmu tunda sellest, mis tegelikult loeb vaid tekivad pseudoprobleemid.

Täna mõtlesin, et mõistan täiesti igasugu erakuid, kes on otsustanud kriipsu peale tõmmata igasugusele sotsialiseerumisele ja ajavad kusagi koopas üksi oma asja. Mulle ka tundub, et ei olegi praegu olemas kaaslast, kelle suhtes sa võid tuumani usaldav olla. Sellist lihtsalt pole. Sinu ees tehakse üks nägu ja seljataga tehakse maatasa. Eks minagi oskan nägu teha, et tegelikult on kõik hästi. Ma ise olen ka selline veits silmakirjalik olnud suht tahtmatult(siiski pigem ütlen otse kui ei meeldi ja üldse on enamasti kõik inimesed minu jaoks ilusad ja head siiamaani :D) seega annan ikka teistele ka andeks väikesed apsud ja seljataga kirumised aga nüüd hakkas see kuidagi jubedalt häirima.

Viimasel ajal tundub, et ollakse kuidagi ülivaenulikud üksteise seljataga. See kajastub nii kommentaariumites kui tavaelus. Kui on ikkag kusagilt kinni haarata ja närida, siis seda ka tehakse. Head sõna on nagu niiii raske öelda... ja see on nii kurb ja süvendab Eestlaste võõrandumist. Ma ei kujutagi ette, mida neile/meile sisse peaks söötma, et asjad muutuksid. Kas tõesti on meil vaja rahutuste või sõjaohtu, et rahvas leiaks ühtlustunde. Mingit kolmandat suurt vaenlast, kelle peale ennast välja elada? Kas ilus ja turvaline elu muudabki inimesed sellisteks koletisteks ning üksteise õgarditeks?