Mis ma olengi siis kõigile oma sõbrannadele, kellele kleite olen õmmelnud lihtsalt mingi õmbleja või? Selle ametiga seoses kaob igasugune sõbrastaatus?
..täna läksin veel eriti leili, kui minu niinimetatud KLIENT siis kõva häälega kurtis spordiklubi riietusruumis teisel pool kappe, kuidas tema ÕMBLEJA tegi talle räiget ülekohut ja sokutas kotti vale kleidi. Mitte seda, mille ta oli ostnud ja plaanis järgmisel päeval tööle selga panna. Olevat veel ise mulle helistanud ja taga nõudnud, et kus tema kleit on ja miks hoopis mitu nr väiksem asi kotis on? Reaalselt käis eile niisama korraks läbi, et nädalavahetuse plaane arutada, et kluppi jne ja vaatas siis uuemad kleidid ka üle nagu tavaliselt ja ostis ühe ära.
Mina muidugi hoopis avastasin selle eksituse suht kohe ja helistasin talle, et sai vale asi ja 1000 vabandust ja homme trennis vahetame ära. Naeris selle peale, et kõik ok ja pole probleemi ja siis üle terve riietusruumi selline hädakisa?? Pärast jooksis mul sabas, et miks ma nii tujust ära ja mis värk on? Mis ma pean rõõmust lakke hüppama sellise asja kuulmise peale või?? A noh ..elu läheb edasi ja tuleb üle olla sellistest asjadest :D
Sa oleks võinud ju talle öelda, et seda pealt kuulsid. Usun, et ta nägu oleks üsna "priceless" olnud.
ReplyDeleteMinu arvamus postituse esimesest poolest: sellised "sõbrannad" ei ole küll sõbranna nime väärt. Ilmselgelt ütlevad nad, et "on isikliku õmbleja juures", kuna see kõlab nii fäänsilt ja siis nende teised solaariumi-louis-vuittoni-geelküünte sõpsid näevad, millise uhke rikkuriga tegu on. "Olen sõbranna juures" ei jätaks ju üldse rikkuri muljet :(
No tegelikult on see konkreetne, kes mind täna vihastas, mind väga palju aidanud..ja noh näost näkku oskab väga hästi olla. Head asjad kaaluvad ilmselt üle selle halva ja suhtlemist päris lõpetada ei tahakski. Ma olen tegelikult teadlik tema kiiksudest ja isegi lepin nendega teatud mõttes aga emotsioone ei ole alati võimalik taltsutada.
Delete